Miks palgatõus ei pane inimest hoolima

Juht küsib minult koolitusel: "Me tõstsime tal palka, aga kahe kuu pärast oli sama lugu tagasi — teeb miinimumi ja vaatab kella. Mis tal viga on?"

Inimesel pole midagi viga. Viga on ootuses, et raha tekitab hoolimist.

Mida raha teeb ja mida ei tee

Saame kohe selgeks: palk on tähtis. Kui inimene tunneb, et talle makstakse ebaõiglaselt vähe, siis see sööb motivatsiooni nagu rooste. Õiglane palk on vundament.

Aga vundament ei ole maja. Palgatõus annab motivatsioonilaengu, mis minu kogemuse järgi kestab mõne nädala, parimal juhul paar kuud. Siis muutub uus palganumber uueks normaalsuseks ja kõik on tagasi seal, kus enne.

Sest raha on väline motivaator. See paneb inimese kohale tulema ja lepingus kirjas olevat tegema. Aga see ei pane teda hoolima, ise mõtlema, õhtul ideid pakkuma ega kolleegi aitama. Hoolimine tuleb mujalt.

Kolm asja, mis päriselt panevad pingutama

Sisemine motivatsioon toetub kolmele sambale, ja need on igal inimesel erineva kaaluga:

1. Autonoomia — tunne, et mul on oma töö üle sõnaõigus. Et ma ei ole käsutäitja, vaid mind usaldatakse otsustama. Mikromanageerimine tapab selle samba kiiremini kui ükski väike palk.
2. Meisterlikkus — tunne, et ma saan milleski järjest paremaks. Inimene talub rasket tööd üllatavalt hästi, kui ta tunneb, et ta areneb. Ja tüdineb kergest tööst, kus arengut pole.
3. Tähendus — tunne, et mu tööl on mõte. Et keegi päriselt võidab sellest, mida ma teen. "Milleks me seda üldse teeme?" on kõige ohtlikum vastamata küsimus meeskonnas.

Pane tähele: ükski neist kolmest ei maksa midagi. Ja kõiki kolme mõjutab kõige rohkem üks inimene — vahetu juht.

Aga inimesed on erinevad

Siin teevad juhid kõige sagedamini vea: nad motiveerivad teisi nii, nagu nad ise motiveeritud on. Kui juhti ennast käivitab saavutus ja konkurents, siis ta loob võistlusi ja edetabeleid — ja imestab, miks pool meeskonda muutub hoopis loiumaks.

Ühte inimest käivitab vabadus, teist stabiilsus. Ühte avalik tunnustus, teist see, et teda rahule jäetakse ja usaldatakse. Sa ei saa seda näo pealt välja lugeda — sa pead küsima.

Proovi seda järgmisel ühel-ühel vestlusel

Küsi oma inimeselt kolm küsimust:

• "Mis on selle töö juures see osa, mis sulle päriselt meeldib?"
• "Mis on see, mis sind kõige rohkem tühjaks imeb?"
• "Kui sa saaksid oma töös ühte asja muuta, mis see oleks?"

Ja siis ole vait ja kuula. Mitte ära lahenda, mitte ära õigusta — kuula. Sa saad kümne minutiga rohkem teada kui rahulolu-uuringust aastaga.

Süsteemsem tee

JuhtimisRadari Sisemotivaatorite tööriist teeb sedasama süsteemselt: iga su meeskonnaliige vastab küsimustikule ja sina näed, mis igaüht neist päriselt käivitab — mitte oletusena, vaid kaardistatuna. Ja siis saad juhtida inimesi nii, nagu nemad vajavad, mitte nii, nagu sulle endale meeldiks.

Sest palgaga saad sa inimese käed. Hoolimisega saad sa tema pea ja südame. Ja juhtimine algab sealt.